Mis nuppu ma vajutan, et...?
Wow, ma saingi hakkama, aplaus mulle. Veetsin siin vähemalt tund või kaks, et üldse aru saada, mida see Google+ ja Blogger.com endast kujutavad. Google+'i pole ma eriti kasutanud, sest mul pole sellega just kõige paremad kogemused. Mu Google kasutaja ühendati millegipärast automaatselt Youtube'i kasutajaga ja see Google vana munn pani mu õige vanuse sinna. Tänu sellele ma ei saa enam +18 videosid Youtubes vaadata, so that kind of sucks.
Kõige kauem aega võttis muidugi selle blogi kujundamine. Ma olin nagu mingi alaarenenud neandertallane, kes esimest korda arvutit kasutas. Lõpuks ma sain siiski selle raske töö mingil algelisel määral tehtud. Tunnen, et see vajaks tunnustamist. Ma võiksin selle eest endale näiteks ,,Aasta IT-Geeniuse'' tiitli välja printida, või vähemalt midagigi, mis hoiaks mu allesjäänud egost midagi alles.
Niipalju siis sellest.
Täna hommikul kui ma veel pool-unes olin nägin ma unes, et ma olin USA sõdur, kes oli kuskil keset Jaapani metsa ära eksinud ning Jaapani sõdurite poolt vangi võetud. Nad võtsid mu keset luureoperatsiooni lihtsalt kinni ja viisid kuskile maa-alusesse punkrisse, mis nägi välja parimal juhul nagu Soome kahetärnihotell. Isegi hea saavutus Jaapani kohta. Sealt edasi me sõitsime veel neli korrust allapoole, mingisugusesse piinakambri sarnasesse ruumi. Selles ruumis polnud just eriti palju ruumi, kuid piisavalt, et mina ja kaks pilusilmset sõdurit sinna ära mahuks. Tundus nagu seal oleks olnud veel kõrvalkambreid, sest kuulsin ka teiste sõdurite karjeid. Nad sidusid mu mingisugusesse hambaarstitooli sarnasesse tooli kinni ja hakkasid minult jaapanikeelseid küsimusi küsima. Muidugi ei saanud ma midagi aru, kuid üritasin neile midagi jaapani keeles selgitada. Tuli välja, et see lause, mida ma neile ütlesin, tähendas jaapani keeles ,,draakon nikub su ema.''. See uni kõlab küll väga absurdselt, kuid nii see oli. Niisiis, peale seda lauset hakkasid nad mult näpitsatega värbaküüsi ära tõmbama. See valu oli kuidagi vägagi uskumatult reaalne. Kui nad olid selle lõpetanud, siis nad tõid kuskilt kõrvalruumist sulle-mulle-sae, sellise millega mu vanaema ja vanaisa kunagi puid saagisid. Nad hakkasid sellega mu käsi maha saagima ja enne kui see saag mu käeni jõudis ärkasin ma ülesse, kuna ema viskas mind padjaga näkku. Päris totter oli emale hommikul otsa vaadata ja unesegasena ennast leida lugemas jaapanikeelseid palveid.
...
Peale seda läksin kööki ja sõin mõned võileivad, võisaiad kui täpsem olla. Loputasin need alla tassi kohviga, milles oli tavalisest vähem piima, kui ma harjunud olen. Kell oli umbes 8:10 kui ma kodust välja sain. Muidugi jäin ma JÄLLE esimesse tundi hiljaks, nagu mul kombeks on, kuid kirjanduse õpetajat see väga ei huvitanud ja ma istusin lihtsalt maha ja hakkasin Indrekuga rääkima. Tuli välja, et kirjanduses oli vaja üks pikk luuletus pähe õppida, mida ma muidugi ei teinud. Nii need nullid kogunevad. Mina valisin luuletuse õppimise asemel hoopis tundide viisi tumblris ja twitteris istumise. You gotta choose your battles.jpg. Koolis ei juhtunud täna midagi erilist, millest kirjutada. Jällegi olin mina see, kes Indreku toidu ära sõi ja ta netti varastas. See teiste kulul elamine on päris tore hobi, ise ei pea mingeid ressurrse mängu panema. Koolipäev möödus üldiselt kähku, v.a see, et kaks viimast tundi olid õppealajuhatajaga. Ajaloo tunnis pidin ma keset tundi lihtsalt otsejoones sitamajja jooksma, sest Indrek ajas mind oma ettekujutlusviljadega nii naerma, et ma olin lihtsalt pisarates ja mul oli nägu nii punane, et tekkis tunne, et see põles. Peale selle oli mul veel kõht lahti. Peldikusse joostes lootsin ma vaid ühte asja, lootsin, et mitte kedagi poleks selles kabiinis, kuhu mina oma perse kavatsen maha istutada. Õnneks kui ma pellarisse jõudsin siis oli see tühi. Otse sellel hetkel, kui ma potile istusin tuli kõik võimalik mu seest välja. Kõige naljakam oli see, et ma naersin täiega samal ajal sest peas olid ikka veel naljad, mida ennist sai tunnis räägitud. Väga sensatsiooniline kogemus oli istuda peldikupotil, sitt voolamas ja samal ajal pisarates olles ja naerda. Tollel hetkel põlesid nii mu nägu kui ka mu perse. Ja muidugi nagu tellitult polnud just sellel hetkel minu kabiinis peldikupaberit, niiet pidin oma perset pühkima mingite Säästu salvrätikutega, mida mul õnneks taskus piisavalt oli. Loodan südamest, et keegi seda pealt ei kuulnud. Kui ma tundi tagasi läksin püüdsin olla nii tõsine kui võimalik, kuid see oli võimatu, tuletades meelde, mis minuga just esimese korruse poiste peldikus juhtus.
...
Peale tunde me läksime Indrekuga otsejoones spordihoonesse. Seal ootas meid ees väga ilus vaade. Kolm kõige ilusamat 8. klassi tüdrukut olid persega meie poole ja meikisid ennast peegli ees. SuchAPleasantView.gif. Umbes-täpselt poole trenni pealt hakkas Tarmo mind mingi veepritsiga taga ajama ja ma jooksin kuskile peldikusse peitu. Jopptvõimatt, kui külm selles peldikus oli. Veel oli seal peaaegu talumatu sitahais. Põrand oli jääkülm ja sellel olid kuseplekid ning mis kõige magusam : ma olin paljajalu. Seal oli nii külm, et kellegi kusi oli nagu reaalselt potti ära külmunud. I shit you not. Olin seal umbes 5 minutit kinni ja siis ma võtsin julguse kokku ja lahkusin sellest jääkülmast peldikust. Tegin endale täna lubaduse, et sinna peldikusse ma oma jalga enam ei tõsta, vähemalt mitte ilma jope, gaasimaski ja jalanõudeta.
...
Kui trenn läbi sai ja spordihoone kinni pandi siis me läksime chillisme Indreku, Õnnemari ja Tarmoga mingi teatud ajahulk spordihoone ees. Kuulasime vene träna, vaatasime kuidas Indrek läkiläki peas selle järgi tantsis ja panime niisama segast. Õues oli kuidagi tunduvamalt külm kui tavaliselt. Kindlasti oli see -20 ümbruses. Pidime selles külmas umbes tund passima ja siis hakkasime kõik rõõmsalt kodupoole marssima. Kõndides oli kuidagi PALJU soojem, kui maas spordikotil istudes. Kui ma koju jõudsin, läksin ma otsejoones oma käsi sooja veega pesema. Ohmyfuckinggod kui hea tunne see oli. Kui ma oleksin natukene veel soojema veega pesnud, siis oleks see soojuserinevus nii suur olnud, et mul oleks ilmselt kätest välku löönud. nerdjoke.pgn. Tegin endale suure tassi kakaod ja istusin arvuti taha. Mõtlesin, et hakkan mingit mängu pelama, kuigi ma eriti gamer pole. Aga, whatasurprise, olen hoopis siin ja kirjutan mida ma päeval tegin. Kedagi ilmselgelt ei huvitagi see, aga vähemalt leidsin endale paariks tunniks tegevust. Ime, et ma üldse siiani jõudsin. Enamat ma ei leiagi, millest kirjutada.
...
Postitan veel siia ühe pildi, kuidas 3 põtra üksteist kepivad, äkki see teeb tuju paremaks :)
...
