Tahtsin
sulle kinki teha, sest oled mu sõber ja sul on pruun keha. Veel on sul
rohkem nii mõnigi lihas, mida vist ei leidu minu kehas. Stiil on sul
mage ja juuksed nagu trollil, ninast ripuvad vaid tatikollid. Asi ikka
pole vist tegelikult nii hull, sest luba ma kiidan, hea sõber on sul.
Tagasi nüüd tähtsa juurde, sest ma ei ole mingi puudel, kellel aega
sitta kanti, viskan õige teema poole lanti.Vaatasin siis toas ringi, ehk
sebin kuskilt sulle kingi. Tuba oli sassis ja kõikjal laius läbu, üle
põranda vedelesid spagetid ja laest tilkus rebu. Raha mul on otsas ja
süüa mul pole, rebin siis parem riimi, nii mis kole. See lugu räägib
kahest, debiilset rõõmsast ahvist, Professor Kuusest ja Sir. Arved
Juunior Savist. Meie lugu algab sealt, kus kraatri leiad maa pealt. Seal
asub ka kuulus Panga pank vist, bussijuht meil kimas kui vilund
tankist. Jutt käib suurest Saaremaast, jupist me vingest isamaast. Oli
varajane suvi, õigemini kevade lõpp ja klassiekskursioon, oli raskelt
palav ja pool klassi väitis, et selletõttu end üles poob.
Aasta ehk oli siis kakstuhat ja üksteist aga seda väga täpselt ei
mäletagi vist keegi meist. Õhtul kui teised merre ligunema läksid,
istusid sina käes banaani näksid. Need tegelikult olid Rainise jagu, sa
näljarotist varganägu. Ninalla mullegi torkasid need oh maitsetud
krõpsud ja võib öelda, et nii algaski see igavene sõprus. Sellest ajast
Narva Ma..ei tegelikult.. Sellest ajast kui sead üksmeeleselt poris, me
ringi tiksume kooli koridoris. 2012 suvi, kui otsustasime, et tuleb
chillida koos nagu pardid pruunis pilliroos. Siis igapäev tuli võtta
ette retk nii mahukas, marsruudiks: Pood-Surka-Pood-Saekas. Sai mindud
ujuma, sai mindud linna ja see kuradi saepuru läks koguaeg ninna. Oli
tollel aastal see vist ehk, kui tunda oli juba freeruni lehk. Päeval
õues ja öösel väljas, varsti oli küür seljas. Vahel puhkasime, passisime
kui mädapaised, nagu ka praegult, siis Kismeti hingeõhk ropult haises.
Siis suvi läks kiiresti ja sai peagi läbi, riim sai otsa
siga,viiul,laser,käbi. Vaja oli kooli minna ja unustada suvi,
kättemaksukontorist siis lahkus Kaspar Tuvi. Täis tiksus peagi aasta
täis nalja ja depressiooni, näisime teistele kui taunid, kel mitu
kromosoomi. Parimad mälestused on ju suvel ikkagi, sest ausalt, talvel
pole teha mitte sittagi.Tuli kätte suvi number kolmteist sel teisel
aasta tuhandel, kui jobutusi sai tehtud suve öödel pikkadel. Suve algus
oli igav,sest sa passisid mujal kuradi ennasttäis nigga. Algul kui me
veel eriti ei joond, tekkis selline huvitav traditsioon. Kimasime
ratastega külapeal ringi, oli nii palav, et jalas stringid. Kui
Jaanipäev möödas ja aju joomisest väike kui kärbes, sai kokku saadud
õunapuu all, Saadjärvel. Pandud üles telk ja sisse sebitud vool, ja
madrats nii märg kui vettind tampoon.
Oli otsus suht ühemeelne laks, sest meid otsustajaid tegelikult oli
ainult kaks. Mängides telgis oh imelist keelpilli, otsustasime sõita
ratastega taaskord persed villi. Hommikul sa vana türa, ei tahtnud tulla
telgist ära. Aga lõpuks välja tulid ja sõstrapõõsa uhkelt kusid. Kaasas
maans ja sitaks juua, sihtpunktiks oli Luua. Käsime külas vanaemal, kes
värskeõhu mürgitust põdes, ja selle pärast oli meie supis pesuehtne
kõrvenõges. Edasi kulges sõit ikka suurest mäest alla, kiirus oli suur,
-pea võttis pasa valla.
Neid reise suvel oli ikka tohhujja ja isegi otepääl sai käidud ka. Kus
meile valmistati pitsa millel maitset nettu, jõime siis lisaks hoopis
maitsekat vett näod peas pettund. Nagu rebane ilma okkata siile,
neelasid jalgrattad rutiinselt miile. Neid kilomeetreid ehk tuli nii
viissada, sa isegi õppisid nendejooksul vilistama. Kuradi suvi tõmbas
otsad kokku nagu külmas ilmas neegri noku. Jookseb siis hetkel veerand
neli ja juba need värdjad linnud teevad hommikul heli. Mis tähendab, et
kohe saab unustada koolikoti tuppa ja otsida keldrist roostes
rattapumpa. Plaanis oli näha eestimaad mis kena, aga kardan me lõpetame
La Phrance narkomuuladena. Kindlasti tõmbame ka sittaks flippe ja ehk
isegi teeme telodega klippe. Mõnele peole tahaks ka ikka jõuda, sest
hetkel põeme alkohooli põuda. Tegin seda lugu oma kolm kuradi lõbusat
tundi ja kui ei meeldi ime mustmiljon karvast munni. Lõpetuseks tahaks
öelda, ära mind väga tihti löö, sest mul on madal valulävi Palju Õnne
Sünnipäevaks Lp. Arved Savi.
